Leib

Leib om jauhõst (päämädselt rüäjauhõst) küdset süük. Miiq maal om leib väega vana ja väega tähtsä (võiollaq eski kõgõ tähtsämb) süük.

Vanast küdseti Eestin leibä egan talon. Nõvvokogo aol kattõ tuu kummõq ärq. Perämäidsil aastil om tuu asi jälq muudu lännüq.

Kujo poolõst ommaq leeväq kas vormileeväq vai paeleeväq. Vormileibä küdsetäst vormi seen, paeleibä aho pae vai s'oo ilma aigo plaadi pääl.

Kuis vanast Võromaal leibä küdseti |

Lepsoni Daniel (1900-1980, sündünüq Väiko-Viirksu külän Räpinä kihlkunnan) om leeväküdsämisest 1941. a. kõnõlnuq niimuudu.

Leeväküdsämise riistaq ollivaq vanast, ku ma lats olli, ka sdääntseq samatsõq ku nüüdke ommaq. Säänesamanõ mõhk, säänesamanõ leevälapjo ja säänesamanõ ah'oluud, kats vihta varrõ perrä kokko köödetöq. Mõnõh eloh no viil es olõq mõhkõ, sääl kastõte leibä lihtsält kohke molli vai ruuhõ seeh.

Leeväkohetus pan'te niimuudo: võet'e pangitäüs oigõt vett, vesi aet'e oigõs pangiga paah keevä vii seeh, valõte mõhkõ. Ku mõhk talvõl väläst külmä käest tuud'e, sõs last'e mõhk tarõh ärq oigodaq. Aad'ast tuud'e mõõdutäüs jauha. Jaahuq lastevaq kaq tarõh ärq oigodaq, külmält ei lääväq hapnõmma. Üts siäss' püürüsega ümbre, tõõnõ vali mõõdust jauha üle veere sisse, niikavva ku sai paras pudõr vai kohetus. Tollõ puistõti sõr'me vahelt jauha pääle, noh nii umbõs katsandik tolli paksusõlt. Sõs tett'e kohetusõlõ servite hää käega rist pääle, katõt'e mõhk kõvastõ rõõvastõga kinniq, pant'e oigõmpa kotussõhe, müürü vai les'o viirde hapnõmma.

Niimuudo las'te leeväl saistaq vai hapata umbõs üüpäiv. Sõs kaet'e ku kohetus ärq oll' hapanoq, sõs naat'e leibä kastma. Kohetusõ hapusust kaet'e n'apoga maitsmisega ja ka tuust, ku kohetus oll' alla sadanoq. Sõs naat'e kässiga kastma. Edimält klopite leib kässiga läbi, sõs valõte jauha niipall'o mano, et paks pudõr sai. Tuud naat'e katõ käega kastma. Kastõte nii, et üts käsi tsusate kohetusõ sisse, tõõnõ tõmmate vällä. Niikavva kastõte, ku inämb kässi külge es jääq, sõs oll' ka leib ärq kastõtoq. Niikavva pidi leibä kastma, ku ah'o ots (t.t. otsa iist) likõs läts', sõs sai hää leib. Ku leib ärq kastõte, sõs puistõte jälke sõr'me vahelt jauha pääle, tett'e hää käega servite rist pääle ja katõte kinniq.

Ku päält kastmise leib nakas' vahtsõst nõsõma, sõs pant'e leeväahi palama. Leeväah'o parajust kaet'e ah'opaest. Ku ah'opae valgõ oll', sõs oll' leeväahi parajide küttönüq ja inämb puid pääle es aetaq. Ku puuq ärq ollivaq palanoq, sõs võet'e lapjoga suurõmbaq tunglõq ah'ost ja viid'e pliidi ala. Hüdseq tõmmatevaq roobiga ah'osuu pääle, et ah'osuu kaq häste lämmi olõsseq. Sõs võet'e ah'oluud ja käsikoga oigõ vesi, tsusate luud vii sisse ja nakate likõ luvvaga ahjo pühkmä. Likõ luvvaga pühete tuuperäst, et luud ärq ei palaq. Luud tett'e vanost sannavihost. Oigõ vii seeh hämmete luuda tuuperäst, et oigõ vesi ei lahoq nii ah'opaed ku külm vesi. Ku ahi ärä pühete hüdsist ja tuhast puhtas, sõs tett'e hää käega rist ahjo ja nakate leibo ahjo panma.

Leevä kastja oll' kas pernaanõ esiq vai tütrek. Ahjo panja oll' pernaanõ esiq. Leib pant'e ahjo sõs, ku ahi oll' ärq palanoq ja leib häste nõsnuq. Leevälapjo pant'e mõhe veere pääle, puistõti n'apoga jauha lapjo pääle leeväle ala, et leib lapjo külge kinniq ei jääq ja häste lapjo päält ahjo satas. Sõs tett'eväq käeq kas vii seeh vai hapnõpiimä seeh likõs. Tuu jaos oll' anomaga piim vai vesi mõhe kõrvalõ kergo pääle pantoq. Hapupiim tegi käeq nilbõmbas ku vesi. Sõs võet'e katõ käega pätsi suurunõ tükk leevätahast mõhest vällä, pant'e lapjo pääle ja tett'e piklik kümne- kooni katõtõiskümnenaglaline leeväpäts. Leevälapjo oll' ka piklik, tuu perrä tett'egi päts, kas õkva lapjo suurunõ vai kaq veek'ese vähämb. Ku tahas' oll' lapjo pääle ärq pantoq ja katõ käega pätsis tettöq, sõs hämmete viil kässi vii vai hapnõpiimä seeh ja libistedi üle ja tett'e silles ja tett'e jälq pätsile viimätse kõrra käetõmbusõga rist pääle. Ku leeväq kõik ahjo ärq pant'evaq, sõs tett'e jälq ah'osuu pääle käega rist. Ristiq tett'eväq tuuperäst, et Vanahalb leeväkohetust ja leibä ei saaseq puttoq.

Ütskõrd puulpäävä õdago olõvat Vanahalb kellegele vasta tulnoq ja kats pätse leibä kanglah. Miis oll' küsünöq, et kost sa leevä sait. Vanahalb oll' ütelnöq, et säält ah'ost sai leevä, koh riste es olõq ei leevä pääl, ei ka ah'osuu pääl. Tuuperäst ei tetäq leibä ja ei jätetäq ka ah'osuud ilma ristitäq.

Mõnikõrd tetäs inne leevä ahjo panmist ka ah'osuu pääl hütsi pääl vatska. Tuu tetäs leeväkohetusõst tollipaksunõ tsõõr ja pandas ah'osuu pääle hütsi pääle küdsämä. Tuu küdsäs niikavva ärq, ku leib ahjo saa pantos. Tuud joq proomitas ja andas maitsaq, et määne leib saa. "Seh proomiq saq kah lämmind vatska," üteldäs, ku vatska murdas ja maitsaq andas.

Ku leib ahjo ärq om pantoq, sõs kaabitas mõhk ärq, kas väädsega vai mõnõ puulipatsega. Nuuq mõhe kaapõq höörätetässeq peo vahel pätsis ja jätetäs mõhkõ juurõtusõs. Tuu juurõtus poodõtas tõõsõ leeväkohetusõ panmise aigo leeväkohetusõ sisse.

Kunas leib kütses sai ja ah'ost vällä tull' võttaq, tuud proomite kattõ muudo. Kuq päts ah'ost vällä võet'e ja nõna pätsi alomatsõ koorõ külge pant'e, kuq nõnna ärq es palotaq, sõs oll' leib kütse. Ku nõna ärq palot', sõs oll' viil toorõs ja last'e ah'oh ollaq. Tõist muudo saad'e tiidäq leibo ah'oh olõku aigo nii, et ku leeväq ahjo ärq pant'evaq, sõs võet'e tükükene mõhekaabõt ja pant'e tuu kausse vii sisse. Ku mõhekaabõq tulõ viile pääle, nigu piimäle kuur, sõs om leib ah'oh ärq küdsänöq. Niikavva küdsäs leib ah'oh, ku viile tulõ leevätahas pääle.

Ku leeväq ah'ost vällä võet'evaq, sõs hämmete leeväpätse viiga päält. Hää naanõ hämmes, kuri naanõ koputas. Ah'ost vällä võetolt pant'evaq leeväpätsiq pingi pääle jahtomma ja katõtevaq päält rõivaga kinniq. Päält jahtomist viideväq aita vai sahvrehe.

Ah'ost võet'evaq leeväq vällä kaq leevälapjoga. Kuq leeväq ah'ost vällä võet'evaq, sõs ahjo tühäst es jätetäq, ahjo visate kas halg vai paar puid. Ku ahi tühäst jätete, sõs tull' leeväst vaheq, lõpp'e leib rutto otsa. Kuq leib ah'oh oll', sõs leibä väidsega es lõõgataq, sõs murt'e leibä. Kui kõik leib ah'ost väläh oll', sõs võid'e leibä väädsega lõõgataq.

Ku terveh leeväpäts alostõti ja edimäne käärd lõõgat'e, sõs tett'e lõõgatolõ leeväle rist pääle, et leeväl jakko olõsseq. Leibä et tohiq kiäke üte käega murrataq. Ainolt üte käega oll' lubatoq leibä murdaq tol, kel üts käsi haigõ ja kellel rinnalats üsäh. Kes leeväpätsi kandso-otsa sei, tuu sai kas küläotsa mehele vai küläotsast naasõ. Ja tütrekuq, kes leeväpätsi kandso-otsõ seiväq, nool'e kasvevaq suurõq nisaq.

Vanast noq puhast leibä süvväke-s. Kes vanast puhast leibä sai süvväq! Rüki sai joq niipall'o veedüq, et kuq puhast leibä naanoq süümä, sõs tedä haardonu-s kuige kavvas. Rüäq kasvevaq jo vanast väega kehväq. Tuud või jo egaüts arvataq, määne säält leib sai, ku rüki viid'e aita päädsetega. Ku nüüd saa-õiq rükä viiäq pakso korviga kohege ja tuudke viil veske man kroovitas. Rüäjahu oll' niguq tsakõ, nüüd om tsiajahu peenemb, ku vanast rüäjahu oll'. Leevä küdsämisega olt'e õks vanast väega hädäh, taha-õs kuigemuudo kuuh püssüq es. Leeväq saivaq nigu vadsaq. Mõnikõrd ku seit, sõs jäi kurk perüs kahrõs. Midä kehvemb aig, tuu rohkõmp pant'e aganet sisse, midä parõmb aig ja saak oll', tuu puhtampa leibä süüde.

Et hiireq leibä ei süüsseväq, tuuperäst tett'e leeväpätsi pääle inne ahjo panmist lamba seereluuga jäleq pääle. Lamba seereluuga tettö jälg jäi perrä niguq kassikäpä jälg.

Es tohiq leibä võttaq pakso söögi kõrvalõ. Kes kiisslaga leibä sei, tol läts' pää paljas. Ua- ja herneruvvaga es tohiq leibä süvväq, ütelde, et upõ ja hernidega om ess'keq leib üteh.

Mõistatuisi leevä kotsilõ |

• 
  Tsuska sisse, tõmba vällä, liiguta perst, sis lätt kõrda? (Leeväkastmine. Rõugõ kihlkund, 1937.)


• 
  Süska sisse, tõmba vällä, perse liigus, tüü om hää? (Leeväkastmine. Harglõ kihlkund, 1973.)


• 
  Tsuska sisse, tõmba vällä, höörüdäq perst, kõrda lätt? (Leibä kastõtas. Setomaa, 1927.)


• 
  Tsuska sisse, võtaq vällä, höörätäq perst, hüä saa? (Olõ-õiq määne soga, leibä kastõtas. Setomaa, 1929.)^[1]

Lätteq |

1. 
   ↑ Krikmanni Arvo, "Tere teele, tere meele, tere egalõ talolõ". Eesti Kirändüsmuusõum, Tarto 2000, lk. 76.